Paide Teatri IV hooaeg “Ühendav kunst”

“Ühendav kunst”
Me ei tea, mis meist saab. Aga me teame, mida me otsime.

Õigupoolest tahtsin selle teksti pealkirjaks panna „Ood rõõmule“, sest kõlagu see kui tahes kulunult ja läägelt, võtab see kõige paremini kokku selle, mis Paide Teater minu jaoks on. Neljandale hooajale otsa vaadates ei saa midagi parata – naeratus tuleb näole. Miks? Sest meid ootab ees hullumeelne aasta. Mõne jaoks kõlab see ehk hirmutavalt, kurjakuulutavalt. Meie vanemad ja sõbrad helistavad meile pärast selle teksti lugemist ja tuletavad meelde, et puhkama peab ka. Ja sööma. Nende hääled on korraga hellad ja resoluutsed. Ja me kinnitame neile, et küll me sööme ja magame. Ja söömegi ja magamegi. Võib-olla vähem, kui arstid soovitavad. Võib-olla ebaregulaarselt. Võib-olla ärkame keset ööd üles ja helistame üksteisele, et poolunes tekkinud mõte mingil juhul kaduma ei läheks. Võib-olla jääb mõni öö vahele, sest üks stseen ei ole veel päriselt selline, nagu ta peaks olema või sein on värvimata või on vaja lihtsalt rääkida sellest, mida veel võiks teha. Ja võib-olla tekib meil vahepeal tunne, et enam ei jaksa. Võib-olla. Kindlasti tekib. Aga päriselt ka: kuidagi teisiti – vähem pööraselt, rahulikult – lihtsalt ei taha. Ja ei oska. Ja ei saa.

Ma tahtsin panna selle teksti pealkirjaks „Ood rõõmule“, aga ma ei pannud. Panin hoopis „Ühendav kunst“. Miks? Sest lõpuks ometi on selgeks saanud, et neis kahes sõnas peitubki Paide Teatri mõte. Missioon. Ja visioon. Ambitsioon. Eesmärk. Küsimus. See on see lipukiri, millega me astume neljandasse hooaega. Ja tulevikku. Tundmatusse. Edasi! „Ühendav kunst“ on eesmärk, mille poole liikuda. Küsimus, millele vastust otsida. Lakmuspaber, millega mõtteid mõõta ja määrata.

Pikka aega on kunst redutanud – kas tahtlikult või sunnitult – ühiskonna äärealadel, kommenteerinud ja kritiseerinud, põgenenud ja ideaalmaastikke loonud, röökinud oma tõtt kurtidesse kõrvadesse ja otsinud paika, kus saaks elada iseenda tões. Olgu siis eskapisti või küünilise kommentaatorina, on kunst jälginud maailmas toimuvat kõrvalt, ainult harva ise dzotile viskudes. Täna, tundub meile, on ühiskond muutunud sedavõrd küüniliseks – ehk ainus võimalus varjata kabuhirmu tuleviku paratamatuse ees -, et kunsti küünilised kommentaarid kaovad teiste prohvetite ja valeprohvetite hõigete kajasse.

Mis siis üle jääb? Tulla välja galeriide ja teatrisaalide turvaliste seinte vahelt, rääkida nendega, kes pole ehk kunagi käinud Veneetsia biennaalil või Baltoscandalil, kes pole neist ega teistest taolistest kunagi kuulnudki. Astuda väikeste igapäevaste sündmuste keerisesse, linnaväljakutele ja tänavatele, kus inimesed üksteisest umbusklikult pilku kõrvale lüües mööda ruttavad. Astuda tänavatele ja kohtuda näost-näkku, silmast-silma. Saada tuttavaks. Ja kutsuda nad endale külla. Teatrisse. Lavale.

Neljas hooaeg toob endaga mõlemat – nii küllakutseid kunstisaalidesse kui ekskursse linnatänavatele. Lavastusi, aktsioone, koostööprojekte kunstnike, teadlaste ja disaineritega, installatsioone, valimisdebatte, pidusid, artikleid ja manifeste. Dialooge, monolooge, massdeklamatsioone. Hetki, mil sõnadega pole midagi peale hakata. Hetki, millest meil kellelgi täna veel aimugi ei ole. Ja hetki, mis on kaua oma aega oodanud.

Midagi veel? – Kindlasti. Sest mõte ei seisa paigal. Sest maailm ei seisa paigal.

Aga olgu, lähen konkreetsemaks. Räägin sellest, millest tundub, et peaks juba rääkima. Ja vaikin sellest, millest veel rääkida ei taha. Sellest, mis peab jääma üllatuseks. Sellest, millest on veel vara rääkida.

Paide Teatri neljas hooaeg algas õieti juba Arvamusfestivalil, kus paljude teiste kõrval ja vahel kõrgus PAIDE 3000 ala lilla risttahukas, avatud ruum, kus kõneldi väikelinna võimalikkusest globaliseeruvas maailmas, kunsti rollist toimiva kogukonna loomisel ja muidugi teatrist – ühesõnaga kõigest sellest, mis meile oluline on. Septembrikuu alguseks sõidame kogu meeskonnaga Pariisi, et kohtuda Pariisi Linnateatriga, kellega alustasime koostööd möödunud kevadel. Paide ja Pariis. – See kõlab meie meelest päris hästi. Aeg näitab, millistele radadele juhatab dialoog metropoli ja väikelinna vahel.

Ja siis läheb päriselt lahti! Taas algavad kevadel katkenud proovid, et 7. oktoobril saaks esietenduda lavastus „Lahinguväli“. Mida tähendab lõpp? Millal ta saabub? Kas üldse? Ja mis saab pärast lõppu? Kuhu edasi? Kujutage ette maratoonarit, kes pärast 42,195 kilomeetrit finišisse jõudes seisma ei jää. Publik möirgab. Lipud lehvivad. Aga tema jookseb edasi. Lõpust edasi. Kas ta võitis või kaotas? – Keegi, kurat, ei oska öelda, sest tema jooks alles kestab. „Lahinguväli“ läheb lõpust edasi.

30. septembri õhtul tähistame Paide linna 730. sünnipäeva „Paide sümfoonia“ etendusega. Paidekad, kes on laval, kohtuvad paidekatega, kes on saalis.

September ja oktoober tähendavad ka kohalike omavalitsuste valimisi. Paide Teater usub, et valimised ei ole poliitikute pärusmaa, vaid aeg, mil ühiskond kogu oma täiuses ja ebatäiuses tulevikule peaks mõtlema. Mitte, et muul ajal ei peaks. Peaks küll. Aga kui on tunne, et mõte on vahepeal unne vajunud, siis nüüd on hea aeg jälle alustada! Et mõtlemist ergutada, korraldab Paide Teater debatte, milles otsime vastuseid Paide tulevikku määravatele küsimustele.

13. oktoobril naaseb lavale Peeter Volkonski lavastatud „Carmen“. Paide Teatri ja teatri Must Kast näitlejad mängivad „Carmenit“ Paides ja Rakveres, Pärnus, Viljandis ja Tallinnas.

Novembris tuleb välja Kirill Havanski lavastus „Räägi mind magama“, mis… Noh, eks te siis näete. Või õigemini kuulete. Ja rohkem ma praegu ei ütle. Kui, siis ainult seda, et see on alles algus.

Jan Teevet
Paide Teatri kunstiline juht

Foto: Paide Teater
Vasakult: Harri Ausmaa, Maria Paiste, Jan Teevet, Johannes Richard Sepping, Kirill Havanski, Oliver Issak
paideteater.ee
facebook.com/paideteater