Tallinna Linnateater: “Suur veeuputus”
09.09.2024 - 19:00
Suur saal
Kestus: 2 tundi ja 30 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses.
Autor: Priit Võigemast / Laura Kalle / trupp
Lavastaja: Priit Võigemast
Kunstnik: Kairi Mändla
Dramaturg: Laura Kalle (Ugala)
Osades: Indrek Ojari, Priit Pius, Märt Pius, Andres Raag, Jan Ehrenberg, Elisabet Reinsalu, Maiken Pius
Pärast kümneaastast pausi lavastab Priit Võigemast taas Linnateatris. Valmis näidendi lavastamise asemel soovis Võigemast taas trupiga proovisaalis koostööna lavastust n.ö. nullist üles ehitada. „Suur veeuputus“ on etüüdidel põhinev olmekomöödia, mis lahkab meie kõige argisemaid, ent samal ajal ka kõige suuremaid muresid. Kuidas luua päris oma kodu, kus on see õige tunne, ja kuidas olmesse uppudes oma unistusi mitte vanniveega torust alla lasta?
Lavastaja Priit Võigemast: „Me kõik alustame lootusrikkalt. Unistame armastusest, õnnest, karjäärist, lastest ja lõpuks saabuvast rahust, aga avastame eneselegi ootamatult, et oleme mattunud tohutu olme kihi alla. Sipleme seal elu eest, et kuidagimoodi pinnal püsida ja unustame, millest kõik üldse algas. Mõni saab sellega paremini hakkama, mõni murdub. See kõlab muidugi traagiliselt, aga mulle meeldib siin näha ka koomilist potentsiaali. Selles lavastuses oleme otsinud meie jaoks tuttavaid olmelisi hetki. Oleme neid kokku pressinud ja välja venitanud, omavahel seganud ja võimendanud. Oleme püüdnud jälile saada, miks see igapäevane tühi-tähi ikkagi nii uputav on.“
Priit Võigemast on varem toonud Linnateatris välja kaks lavastaja kontseptsioonist ja trupi improvisatsioonidest sündinud lavastust („Hecuba pärast“, 2009 ja „Homme näeme“, 2010). Lavastanud vahepealsetel aastatel mitmete mainekate välisautorite näitemänge erinevates teatrites, on ta nüüd jõudnud ringiga taas soovini katsetada midagi parasjagu vaba ja mängulist ning vaadata korraks peeglisse, et mitte hakata kõike ümbritsevat, aga eelkõige iseennast liiga tõsiselt võtma. Küsimusele, millise ideega ta koos dramaturg Laura Kallega seekord Linnateatri näitlejate ette astub, vastas Võigemast: „Kinnisvara on üks huvitav teema. Õigemini kodu. Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht … Avastasin enda üllatuseks, et olen oma elus pidanud päris palju kolima. Ainuüksi lavakunstikooli ajal elasin nelja aasta jooksul kaheksas erinevas kohas ja puutusin kokku väga erinevate elutingimustega, rajoonidega, naabritega, korteri- ja toakaaslastega, omanikega. Tahaksin selles teemas pisut kaevata.“
