Kimmo Pohjonen: Paides esitan oma parimaid lugusid

Kimmo Pohjonen on üks maailma enim tuntud akordionimängijaid. Ta pole jäänud traditsiooniliste mänguvõtete juurde, vaid on leiutanud ainult talle omase mängustiili, põimides omavahel akordionimuusika, elektroonika ning heli- ja valgusefektid. Pohjonen ületab piire rokk-, folk- ja klassikalise muusika žanrite vahel, luues erakordse helimaailma.
Pohjonen alustas pilliõpinguid 10-aastaselt ning tänaseks on ta mänginud 46 aastat. 10. oktoobril on mees Paide muusika- ja teatrimaja laval. Tegemist on tema tänavuse ainukese kontserdiga Baltikumis. PAMTil oli võimalus muusikuga juttu ajada.

On palju populaarseid pille nagu trummid, kitarr, klaver. Miks teie akordioni valisite?
Ma olin selline tubli laps, kes tahtis oma isale head meelt valmistada. Minu isa mängib akordionit. Minu vend alguses ka, aga ta loobus ning isa küsis, kas mina ei tahaks mängida. Ma ütlesin „jah“, aga tükk aega mõtlesin, et tegelikult tahaks midagi muud mängida või hoopis sõpradega aega veeta, selle asemel, et akordionit harjutada. Aga eks oli tore ka vanematele inimestele meeldida. Akordion pole väga populaarne pill, pigem jäi selle populaarsus aastate taha. Aga õnneks jätkasin ma mängimist ning alles pärast 20 aastat leidsin ma „oma akordioni“ ning viisi, kuidas ma päriselt tahan mängida. Ning see polnud enam sellepärast, et isa rõõmustada.

Kas mängite teisi pille ka?
Õppides Sibeliuse akadeemias proovisin erinevaid instrumente. Kui ma hakkasin ise muusikat kirjutama 1996. aastal, pakuti muule soolokontserdi võimalust. Siis oli mul valikus mitu erinevat pilli, mida mängida, aga valisin siiski akordioni, sest seda olin mänginud kõige rohkem. Minu jaoks on oluline, kuidas ennast väljendada. Revolutsioon saabus siis, kui otsustasin teha ainult seda, mis mulle meeldib, ning mitte teha midagi ainult õpetajate või isa meeleheaks. Siis leidsin enda muusikastiili ning pillitunnetuse. Kui tuli kontsert Berliinis WOMEX festivalil (Worldwide Music Expo, rahvusvaheline maailmamuusika programm – toim), algas minu rahvusvaheline tuntus ning sellel rajal seilan siiani.

Lugesin, et David Bowie kutsus teid kunagi kontserti andma.
Ta korraldas Londonis üht festivali (David Bowie’s Meltdown 2002 – toim). Ma andsin seal kontserdi ja mängisin ka Bowiet. Oli hea kogemus mängida Royal Albert Hallis, kus oli kohal ka kuninganna ning Bowie sõbrad, kes kõik kuulasid akordionimuusikat.

Teil pole vist väga tavaline akordion?
Tegelikult on küll, tavaline viie nupureaga pill, aga viis, kuidas ma seda mängin, on eriline. Peaaegu 30 aastat olen uurinud, kuidas ühendada elektroonikaefektid akordioniga. Kitarri ja klahvpillide puhul on see tavapärane, aga akordioniga pole seda keegi teinud. Minu pill on tavaline akustiline akordion, aga peale selle kasutan ma seda nagu elektroonilist instrumenti. MIDI süsteemi abil võin ma pilli muuta täielikult elektrooniliseks või elektrooniliseks ja akustiliseks korraga. See võib tunduda lihtne, aga tegelikult on see päris keeruline protsess, mille kallal töötan iga päev. See muudab mu elu väga põnevaks, kuna iga päev tuleb akordionist erinevaid helisid. See kõik on tulvil eksperimenteerimist ja avastamist.

Kui palju te päevas harjutate?
Ma ei nimetaks seda harjutamiseks, ma lihtsalt loon muusikat. Vahel mängin 8-10 tundi päevas, katsetades erinevaid meetodeid ja uusi asju. Kui juhtub tulema midagi head, siis loomulikult töötan selle kallal rohkem. Kui ma kunagi klassikalist akordionit õppisin, siis ma küll tegin seda nö igavat harjutamist.

Te olete kasutanud oma loomingus palju erinevaid hääli, nagu näiteks põllutöömasinate omi. Mis need teie kõige veidramad soundid on olnud?
Ma olen kasutanud väga palju imelikke hääli. Kunagi tegin projekti Austraalias kaamelifarmi läheduses.
Kuna mul oli seal kontsert tulemas, salvestasin ma kaamelite hääli. See kõlas nagu lõvimöire. Mõned kaamelid jooksid ka lava eest läbi, mis oli päris veider.

Olen kuulnud, et loote oma muusikat tihti just pimedal ja külmal hooajal.
Talv on minu jaoks väga viljakas aeg, vähem on toimetamisi, me elame veidi vaiksemalt ja isoleeritumalt. Paljud on küsinud, kas mu muusika on soome muusika. Nii on. Kui ma looksin seda kusagil Lõuna-Hispaanias, oleks mu muusika täiesti teistsugune.

Kes on teie lemmik akordionist?
Tahaks, et see mul oleks. Aga akordionimaailm on väike, seda pilli mängivad enamasti juba eakamad inimesed. Tahaks, et oleks neid, kes teevad rohkem futuristlikku ja eksperimentaalset muusikat ning kasutaksid akordionimängus uusi võtteid. Aga ma ei tunne kedagi sellist. Olen alati imestanud, et akordioniga nii vähe eksperimenteeritakse võrreldes teiste pillidega.

Nii et on ainult Kimmo Pohjonen.
Ma ei saa nii öelda. Kunagi, kui olen leidnud ideaalsed soundid ja olen kõigega rahul, mida teen, vast siis saaks nii öelda. Aga veel pole ma sinna jõudnud, ma pole veel valmis.

Mida Paides mängite?
Paides annan soolokontserdi, kus mängin kõige rohkem küsitud lugusid. Mõni pala pärineb isegi mu esimeselt soolokontserdilt ligi 25 aastat tagasi. On uut materjali, on lugusid, mida pole salvestatudki. Kasutan reaalajas luupimist. Vahel on helid valjud, vahel kõlab ainult akustiline muusika. Soolo on kui isiksuse peegeldus.

Kimmo Pohjonen Portugalis 2012. Foto: kimmopohjonen.com