PAIDE KULTUURIKILOMEETER
Kas teadsid, et Paides on sündinud helilooja Arvo Pärt ja näitleja Ita Ever? Et helilooja Raimond Valgre käis siin koolis ja alustas just siin oma klaveriõpinguid?
Paidega on seotud olnud veel mitmed näitlejad, heliloojad, kirjanikud ja kunstnikud, teaduse- ja spordiinimesed.
See linn on täis põnevaid ajalookilde, kultuurilugusid, paiku ja legende. Paide kultuurikilomeeter avabki sulle Eesti ühe vanima linna särava kultuuriajaloo läbi ühe kilomeetri pikkuse jalgsirännaku Paide vanalinnas.
Jalutuskäik võtab aega u 45 minutit, aga alati saab peatuda pikemalt või vastupidi, raja kiiremini läbida. Giidideks on sulle Paide Teatri näitlejad – kuula või loe ning vaata pilte tänapäevast ja ajaloost.
MARSRUUT
Paide Muusika- ja Teatrimaja – E-Piim spordihall – Lembitu park – laulupeo kivi – Puuvilja tänav – Kitsas tänav – Arvo Pärdi muusikaaed – Väike-Aia tänav – Lai tänav – Tallinna tänav – Keskväljak
KAART
ALUSTA JALUTUSKÄIKU
Alustame oma rännakut paigast, mis on juba üle kolmekümne aasta pakkunud järvakatele häid kultuurielamusi ning tänaseni püsinud kui Kesk-Eesti suurim kultuuriasutus. Paide Muusika- ja Teatrimaja nime kannab kultuuritempel alles aastast 2018, kui asutati Paide Teater – noorim kutseline teater Eestis. Maja ise avati 1987. aasta lõpus, autoriteks arhitekt Hans Kõll, sisekujundajad Tiiu Pai ja Taimi Rõuk. Vitraažid valmistas Kaarel Kurismaa. 2016. aastal tunnistati hoone riiklikuks kultuurimälestiseks kui terviklikult säilinud mahu, välisilme ja unikaalse sisekujundusega postmodernistlikus arhitektuuristiilis kultuurimaja.
Paide Muusika- ja Teatrimaja külastab aastas üle 70 000 inimese – teatrietendused, kontserdid, 3D-kino ja muud sündmused toovad Paidesse rahvast lähemalt ja kaugemalt. Kaks korda aastas annab majas etendusi Rahvusooper Estonia. Kas teadsid, et PAMTi suur saal on samades mõõtudes Estonia omaga!
Siin tegutsevad erinevad huviringid, tantsurühmad, koorid, muusikastuudio, balletistuudio, eakate klubi Hämarik ning maja on koduks ka Paide Teatrile. Muide, erinevalt teistest Eesti balletistuudiotest saavad Paides balletti õppida ka täiskasvanud!
Veel seostuvad PAMTiga kolm sõna “Tasakaal”, “Naba” ja “Hobu”, need on kolm paeskulptuuri, mis valminud Paide esimeste paepäevade ajal 1996. aastal.
Enne kultuurihoone valmimist asusid siin väikesed puitmajad kõrgel paekivist vundamendil. Tänava ääres oli ka üks kahekordne hoone, kus osa kortereid vallalistele kooliõpetajatele.
Aino Nurgakivi – Tõldsepp, kunagine Paide Keskkooli eesti keele õpetaja on meenutanud:
Mina elasin ühes väikeses toakeses Pärnu tänaval, mille sain linnalt, kui Paidesse tööle tulin. Selle koha peal on nüüd kultuurikeskus. Kõiki kõrvalruume tuli kasutada koos õdede Asta ja Eugenie Leithammeliga. Asta oli klaveriõpetaja ja omal ajal ka Tartu Muusikakoolis laulmist õppinud. Ta oli väga omapärane inimene, läbi ja lõhki küll eestlane, kuid tugeva saksa orientatsiooniga. Tema õde Eugenie oli aastaid olnud tsaari ajal guvernandiks Venemaal mõisnike juures. Koos vanatüdrukutest tütardega elas samas ka nende ema. Enne sõda oli olnud nende onul Paides kauplus Tallinna tänaval, praeguse politseimaja kõrval.
Enne kui siia kultuurihoone kerkis, sõitis siit omal ajal läbi Türi – Tamsalu kitsarööpmeline rong, millest annab aimu maja taga Tööstuse tänava ääres tänaseni säilinud kivipiire. Türi–Tamsalu raudtee oli kasutusel aastatel 1920–1972. Raudtee ääres oli suur õunaaed. Üle raudtee oli puitmajade vahel ja tee ääres paekivist aidahooned ning üle tänava Tibbo sepikoda.
Seda viimast mainis kunstnik Ants Viidalepp oma mälestuses kui Paide tuntuimat ja parima töökvaliteediga seppa. Sellesse sepikotta olevat toonud nii linna kui ka ümbruskonna inimesed oma hobused rautada. Eriliselt kiire tööaeg oli tuletõrjeseltsi aastapäevapeo paiku, kui läikima tuli lüüa ja parandada nii mõnedki kiivrid. Kuid pärast pidu oli Tibbo sepikojas reas kiivreid rohkemgi, mis ootasid mõlkide välja tagumist.
Järvamaa Haigla
Üle Pärnu tänava asuv punane telliskivihoone, kus asub Järvamaa Haigla, on endine saksa poeglaste gümnaasium. Hoone valmis 1908. aastal arhitekt Erich Roman Ludwig Jacoby projekti järgi. Siis polnud kooli ümbruses ühtegi maja. Linna piir läks ametlikult veel 1920-ndate aastate algul piki tulevast kitsarööpmelist raudteed ehk umbes sealt, kus asub veetornelamu Lembitu pargi idaservas.
Selle saksa poeglaste kooli õpilased said 1932. aasta kevadel hakkama tembuga, millest kirjutati nii kohalikus ajalehes kui lugu liikus veel kaua ka rahva seas. Paide kohta öeldi, et siin tegutseb tõeliselt operatiivne ajaleht – lased Turuplatsi peal ühe kõhugaasi ja juba kilomeeter eemal teatakse, kes seda tegi.
Lugu oli siis selline. Kui kevadel kooli lõputunnistused olid käes ja õhtuse peoni veel aega, otsustasid kuus lõpetajat võtta jalgrattad, sõita nendega Reopalu mäele, seal end ihualasti koorida, riided pakiraamile panna ning piki Pärnu tänavat raekoja ette Keskväljakule sõita, et tänada linnapead, kes andis neile võimaluse gümnaasiumiharidus saada.
Asi lõppes õnneks rahulikult, linnapea sai huumorist aru ja eks väike noomimine ikka oli. Poisid olid hetkega üle linna ja Eestimaa kuulsad, sest nupuke ilmus ka suuremates lehtedes.
Vana rahvamaja
Järvamaa haigla kõrval on vana Paide rahvamaja. See on Eesti Vabadussõja mälestusmärk ning selle eesmärgiga ehitatud hooneid on Eestis vaid kaks – lisaks Paidele on veel Keila algkooli hoone, mis paraku on osaliselt ümber ehitatud.
Rahvamaja ees asuvad mälestuspingid Paide rahvamajaga seotud kultuuri-inimestele – muusikapedagoog ja helilooja Juhan Zeigerile, kunstnikele August Roosilehele ja tema tütrele Helve Roosileht – Viidalepale ning kunstnik Ants Viidalepale.
Rahvamaja ehituslugu oli üsna keeruline. Algselt oli idee monumendi asemel rahvamaja ehitada, rahvale võõras ja harjumatu ning vabatahtlike annetustena kogutud raha vähe.
Ehitusmaterjali saadi tühjalt seisnud Pikaküla mõisahoonest, mis lahti võeti ja palk-palgi haaval Paidesse toodi. Hoonele pani 1927. aastal nurgakivi riigivanem Jaan Teemant. Rahvamaja tegutses 1929. aastast kuni aastani 1987.
Maja taha lagedale väljale rajati 30ndate alguses lauluväljak, mis oli taas Eestis ainulaadne – esimene peopaik, kus lava astmelisuse tarvis kuhjati kokku muldvall. Kõik Paides toimunud laulupeod peeti just seal kuni 60-ndate aastateni, kui peod Vallimäele kolisid.
Suundume nüüd muusika- ja teatrimajast kesklinna poole ja peatume spordihalli ees Aiavilja tänava alguses.
Foto 2. Nurk Pärnu ja Aiavilja nurgal, kus täna asub spordihall. Varem oli ala kaetud vanade puumajade ning õunapuudega.
Paide E-Piim Spordihalli ees kasvavate puude vahel on mälestusmärk, millel kujutatud kukke. Just siin asus 19. sajandil Paide vaestemaja, milles alates aastast 1835 anti esmakordselt eestikeelsest haridust Paides. Oli ju Paide saksameelne linn, kus elanikest üle poole toona saksa soost.
1830-ndatel aastatel sai Eestis alguse uus õppetöö vorm, nn parandus- ehk järeleaitamise koolid lastele, kes enne leeriminekut ei olnud veel lugemist selgeks saanud. Kohaliku pastori Carl Gotthard Hammerbecki eestvedamisel alustanud eestikeelne kool töötas küll mõned aastad, kuid ometi said niimoodi paljud Paide lapsed algse kirjaoskuse. Austusena esimese eestikeelse kooli rajajale kannab ka siin kõrval olev põhikool Hammerbecki nime.
Mälestusmärgi avasid Eesti Muinsuskaitse Klubid 1989. aastal. E-Piim spordihall ise aga valmis 2009. aastal ning on Kesk-Eesti üks suurimaid omasuguseid.
Spordihalli eest võtame suuna üle Pärnu tänava Lembitu parki.
Meie ees on Lembitu park, mille keskel asub 1930-ndatel aastatel linna piirile ehitatud loomaravila, praegune Järvamaa muuseum. Sellest siis ka alumise korruse nõnda paksud paekivist seinad. Parki hakati rajama 1937. aastal. Pärast sõda, kui töödega edasi mindi, hakati pargile sobilikku nime otsima. Kui pakuti välja Lembitu, olid partei asjamehed vastu – eestlaste muistne kangelane ei sobi. Keegi tarkpea mainis, et Lembitu nime kandis ka see mees, kes 20.sept 1944 Laskurkorpuse ees Tallinna marssis…See lahendus sobis ja nii saigi Lembitu park oma nime.
Kohe pärast sõda oli kavandatud endises loomaravila majas ka kohvik rajada, kuid kuna muuseum, mis toona asus veel koolimajas Laia ja Tallinna tänava nurgal, vajas uusi ruume, anti maja 1954. aastal muuseumile.
Lembitu pargist saab alguse pärnade allee Pärnu tänaval, mis 1909. aastal istutati, ja viib välja Reopalu kalmistuni. Kalmistust üle tee on Peetri park, mis rajati omal ajal Peeter I auks.
Lembitu pargi ja veetorni vahelt läks läbi kitsarööpmeline raudtee Tamsalusse. Ka selle raudteega oli naljakas lugu. Nimelt tahetud algselt Tallinn – Viljandi raudtee 20. sajandi algul läbi Paide tuua. Türi oli siis väike külake. Paide linnaisad aga raudteed läbi Paide ei soovinud. Et paidelased kohati vägagi tagurlike mõtetega olid, kinnitab ka Järvamaalt pärit kirjaniku, admiral Johan Pitka venna Peäro August Pitka-Ansomardi luuletus Paide elust 20. sajandi algul:
Paide tuttav pasteldega,
Eesti vastu asteldega,
tahajäänud meelega
ja “sandi” Saksa keelega.
Kui Paide linnaisandate juttu keegi Toompeal kuulda ei tahtnud, siis naised saidki hakkama sellega, et raudtee Tallinnast Viljandisse Paidest eemale jäi. Nimelt oli tol ajal igal perel lehmad. Karja tänavgi on endise linna karjamaa tõttu omale selle järgi nime saanud. Siinne piim oli väga hea kvaliteediga ja paidelased müüsid võid ka Tallinna turul. Naised sõitnud Tallinnasse ja seletanud riigiametnikele, et kui rong läbi linna sõidab ja vilet annab, ehmatavad sellest lehmad ära ja hakkavad lüpsma hapupiima… Raudtee nihutatigi läbi Türi küla, tänu millele hakkas Türi jõudsalt arenema.
Aga Türi – Tamsalu rong sõitis veel 1970-ndate alguseni läbi Lembitu pargi. Seda meenutavad pargi servas veel vaid kõrgeks kasvanud kuusehekk ja muldvall.
1975. aastal püstitati parki Nõukogude sõjaväelase Johannes Raudmetsa auks monument, mis 2007. aastal viidi Eesti Ajaloomuuseumi hoidlasse. Paides oli ka temanimeline tänav (praegune Tiigi tänav). Raudmetsa nime kandis ka praegune Väätsa põhikool.
Seisame pargi servas Pärnu tänava ääres kahe paeskulptuuri juures, mille autoriteks Ilme ja Riho Kuld. “Laululina” taiese juures peatub igal aastal Järvamaa laulupeotuli, kuna selle koha peal asus 20. sajandi algul linna kultuurielust huvitatud perekond Tariuse suur aed. Just siin sai 1907. aastal alguse Paide ja Järvamaa laulupidude traditsioon. Uhkusega võib järvakas öelda – laulupidude traditsioon on kestnud siin läbi aegade, ka 1943. ja 1945. aastal, kui mujal Eestimaal ühtegi laulupidu ei toimunud. Järvamaa laulu- ja tantsupidu jäi esimest korda ära alles 2020. aastal koroonapandeemia tõttu.
Lembitu pargist läheb läbi Tiigi tänav, mis sai omale nime praeguse veetorn-elamu asemel olnud tiigi järgi.
Veetorn-korterelamu sai oma nime katusele planeeritud veemahutite järgi. Tegemist on Paide kõige kõrgema hoonega, see valmis 1978. aastal. Tiigi tõttu tuli ehituse alguses sügavale maasse rammida tugevad vaiad, et üldse ehitada saaks – nagu Peterburis juba, ainult väiksemas mahus.
Hoone katusele paigaldatud hiigelsuured veepaagid olid mõeldud selleks, et vesi ka 5. korruse kraanidesse jõuaks, mis oli tol ajal suur probleem. Vesi sinna ka jõudis, kuid suured paagid seisavad tänapäeval jõude. Sellest siis ka veetorni rahvapärane nimetus.
Umbes selle koha peal, kus veetorni juures on väike pumbajaama küngas, asus üks Paide plekksepatöökoda, mille kohta Paidest pärit kunstnik Ants Viidalepp oma mälestustes on kirjutanud nõnda:
Seppmeister Tibbo oli põnev mees. Talvehommikul oli teda iseäranis vahva vaadata, kui kooli minnes sealt mööda läksime. Kõik see, mis seal sees tehti, paistis välja. Seal rautati hobuseid. See töö oli hommikul pimedas hiigla ilus: mehed tagusid rauda, nahkpõlled ees, hobused puristasid, mehed ootasid, hobused tampisid ringi. Kui oskasid viisakalt käituda, siis ta lubas meil töökojas olla. Seisid kusagil nurgas ja vaatasid. Tööriistu oli sepikojas väga palju. Neid kõiki lubati meil vaadata ja oma käega katsuda.
Jätkame liikumist kesklinna poole piki Puuvilja tänavat kuni Kitsa tänavani. Puuvilja tänav oli kuni aastani 2007 väike vanade puumajakestega kitsas pehme teekattega tänav, mis ühendas Pärnu ja Laia tänavat. Pärast põhjalikku rekonstrueerimist 2007. aastal sai tänav hoopis teistsuguse ilme – sõidutee sai alfaltkatte ning vanad majad lammutati.
Puuvilja ja Kitsa tänava ristis vasakul Lembitu pargi poole jääb ähmaselt silma üks väike vaevumärgatav rada. See oli pargis oleva allee pikendus, mis tuli üle raudtee ja suundus Laiale tänavale. Hilisem raudteetamm on siin kohas hästi märgatav.
Kitsa tänava ääres on praegu otsakuti kaks 5-kordset maja, mis ehitatud kunagise Paide Keskkooli kooliaia kohale. Kooliaed oli selle koha peal umbes 1960-ndate lõpuni. See oli hästi suur – Laiast tänavast Kitsa tänavani. Kooliaias oli igal klassil oma maalapike ja suvel pidi iga õpilane kohustuslikus korras 3 – 4 päeva kooliaias tööd tegema.
Praegu läheb Kitsas tänav välja Tallinna tänavani, kuid seda alles mõned viimased aastad. Siin vahel oli algselt Väike-Aia 32 numbrit kandva 5-kordse maja nurga juures Paide nakkushaigla, mis kortermajade ehitamisega lammutati. Lammutatud on ka seal asunud tsentraalkatlamaja ning kõrge keskküttekorsten, mis osa piltidel veel linna kohal kõrgub.
Kitsal tänaval asub ka Paide Muusikakool, mis kolis siia 1973. aastal, kui sai kasutamiseks vanad Paide polikliiniku ruumid. Täna tegutseb kool ka maja hoovi ehitatud juurdeehituses.
Kitsa tänava ääres asub helilooja Arvo Pärdile pühendatud muusikaaed, mis on rajatud tuntud muusiku kunagise sünnikodu kõrvale.
Liigume Kitsa ja Väike-Aia tänava nurgale. Veel 1960-ndate aastate algul oli tänavate nurgal, kus praegu on väike muruala, kahekordne puumaja, mille teise korruse korteris elas oma esimesed kolm eluaastat tänaseks Eesti ja kaasaegse maailma tuntumaid heliloojaid Arvo Pärt.
Foto: Pärdi kodumaja 1950ndatel/ Järvamaa muuseum
Pärt sündis Paides 11. septembril 1935. aastal. Tema ema oli õmbleja, isa tegeles kingsepatööga, kuid pere kooselu ei klappinud ja kolm aastat hiljem kolis väike Arvo koos emaga Rakverre, kuhu jäi aastateks elama.
Rakveres hakkas ta saama muusikalist haridust 7-aastaselt. 14-15-aastaselt ta juba komponeeris. On öeldud, et õpingute ajal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis paistis ta Heino Elleri kompositsiooniklassis noote lausa varrukast raputavat. 1967. aastani töötas Pärt Eesti Raadios helirežissöörina. 1968. aastal emigreerus ta koos perekonnaga Nõukogude Liidust ning asus elama Lääne-Berliini. Täna elab Arvo Pärt taas Eestis, Laulasmaal. Seal asub ka 2018. aastal valminud Arvo Pärdi Keskus.
Helilooja pole unustanud ka oma sünnilinna. Ta on toetanud Paide Muusikakooli pillide ostmisel, 2009. aastal valiti ta linna aukodanikuks ning 2016. aastal osales oma sünnikodu kohta tähistava muusikaaia avamisel.
Teisel pool muusikaaeda on seinamaaling, millele joonistatud noodid märgivad Pärdi tuntud lastelaulu „Mina olen juba suur“ algust.
Muusikaaias asuvad kaks paeskulptuuri – “Paesümfoonia” ja paekivist klaver nimega “Loomingu läte”. Need on valminud skulptor Riho Kulla poolt, neist esimene 1999 Paide Paepäevade ajal ja teine muusikaaia avamiseks 2016. aastal. Mõlemad taiesed on inspireeritud Arvo Pärdi loomingust. Kui aeda ehitati, käis Riho Kuld ka ise kohal. Tema taies „Paesümfoonia“ seisis varem nii, et kaunim ja kurrulisem pool on tagapool, esikülg on aga lihtne lihvitud paekivi. Riho Kuld põhjendab seda temale omase huumorimeelega järgmiselt: „Ütle, kas sina saad esimest korda Arvo Pärdi muusikat kuulates sellest aru? Näiliselt nii lihtne, aga kui süvened, leiad sealt tõelise võlumaailma“.
Suviti toimuvad muusikaaias vabaõhukontserdid, septembris on Paide kirikus traditsiooniline Pärdi muusikapäevade kontsert.
Foto: Väike-Aia tänav 1970ndatel. Järvamaa muuseumi kogu
Väike-Aia tänav kuulub osaliselt Paide muinsuskaitsealasse ning on osa vanalinnast.
Siin asub kirikupastoraat, töötab maakonnalehe Järva Teataja toimetus ning sellel tänaval on asunud ka Paide ainuke raamatupood, isehakanud tagasihoidlik supelasutus ning haigla, kus sündis näitleja Ita Ever.
Majas, kus täna asub Järva Teataja toimetus ning väikeloomakliinik, kuulus nõukaajal teeninduskombinaadile, all keldris asus aga Paide ja Järvamaa suuremaid pommivarjendeid.
Alustame majast, mis on just kui kolmnurgana Kitsa ja Väike-Aia tänava nurgas. Seal elasid kunagi Paide kooliõpetajad Ruudu ja Benita Aimla – humoristi Priit Aimla vanemad.
Ruudu oli ajalooõpetaja ja Benita õpetas matemaatikat. Mõlemad olid omamoodi ranged. Ruudu Aimla tegi „pauguga“ kontrolltöid, mis tähendas, et kaardikepp küsimuse ja vastamise ajal ja vajadusel ka spikerdaja laual korraliku paugu tegi. Vahel tantsis kaardikepp ka korrarikkuja seljal või sõrmedel. Kui tänapäeval oleks selline õpetaja koolist ammu lahti lastud, siis tol ajal oli ta õpilaste seas suur autoriteet. Igal juhul suutis ta ajalootunnid oma naljade ja riugastega pooleks huvitavaks muuta. Küllap sai neidki teadmisi, mida ametlikult nõukogude aja koolis rääkida ei tohtinud. Matemaatikatundides oli aga iga tunni lõpus kohustus mõned minutid peast arvutamist harjutada. Peast arvutamise võlu on tema õpilastel tänaseni – poes jõuab kauba hinna kiiremini kokku arvutada kui kassaaparaat.
Otse vastas, Kitsa ja Väike-Aia nurgal enne politsei garaaže, mis juba 1970-ndatel aastatel ehitatud, on väike tühjalt seisev roosa kivimaja. See oli omaaegne Paide elektrienergia müügimaja ehk siin sai tasuda elektriarveid ja kutsuda välja montööri. Igaüks pidi iga kuu siia oma arvestinäiduga tulema ja arve ära maksma. Järjekorrad olid pikad, sest tasumiseks oli ette nähtud kuu alguses vaid mõned päevad.
Väike-Aia tänavale jääb teinegi kivimaja – kunagine juurviljapood, mõnda aega Kaval Antsu pubina või „õllekana“ tuntud koht. Mõned aastad tegutses majas õdus kohvik, hetkel fotostuudio.
Jätkame teekonda piki Väike-Aia tänavat Laia tänava poole. Oleme jõudnud praeguse Pärnu Maakohtu Paide kohtuhoone (Tallinna 18) tagaküljele. Majas tegutsevad täna paljude riigiasutuste filiaalid. Kui hoone tagakülg on kaasaegne ehitus, siis esiosal on Paide ajaloos oma koht, millest räägime hiljem, kui jõuame Tallinna tänavale.
Vasakule jäävad enam kui sajandi vanused puithooned. Ühe hoone õuel paistab omapärane kuur, millel uks ukse kõrval. Tänapäeval on need korterite kuurid, kuid 1930-ndatel aastatel kutsuti seda maja Paide Veneetsiaks, kuna iga ukse taga oli vann veega, kus sai tasu eest supelda ja soovi korral ka üsna kalli raha eest ürdivanne võtta.
Valge otsaga tänava poole olevas kivimajas tegutseb Paide Püha Risti kiriku kogudus. Algne pastoraat asus küll veidi siit edasi, kuid 1945. aastal leiti sellele teine otstarve, millel peatume varsti.
Vasakul Väike-Aia tänava lõpus ja Laia tänava nurgal on oletatavalt Paide üks vanemaid maju – poolkelp-katusega kollakat tooni puithoone, mis hetkel ootab taastamisjärge.
Liigume nüüd Laiale tänavale.
Meie ees üle Laia tänava on kunagise, 19. sajandi lõpul asutatud Paide käsitööliste seltsi „Ühendus“ maja, mis kolis sellesse 1898. aastal. Hoone koha peal oli keskajal linnapiir ja kõrts, kust läks otsetee vallimäele.
“Ühenduse” seltsi presidendiks oli aastaid riidevärvimise vabriku omanik, harrastusraskejõustiklane ning “Paide tugevaim mees” Julius Stephan. Tema kutsel esines näidismaadluse tundidega „Ühenduse“ ruumides ka korduvalt Georg Lurich.
Paide spordiajaloo asjatundja Viktor Kapp on kirjutanud:
“Olulise pöörde tõi maadluskuulsuse Georg Lurichi külaskäik Paidesse 1901. aastal. Lurich näitas poistele õigeid pommitõstmise ja maadlemise võtteid ning kõneles spordieetikast. Demonstratsiooniõhtul riskis paidelastest kuulsa jõumehega maadlema minna Julius Stephan. Ta suutis temale mõnda aega vastu panna, mille eest sai aukirja “Der stärkste Mann in Weissenstein”, see on tugevaim mees Paides.”
Aastal 1927 selts likvideeriti ja kuna majas oli olemas väike saal, ehitati see veidi laiemaks ja tegevust alustas kino „Apollo“. Seda külastas korduvalt ka kunstnik Ants Viidalepp, kes oma mälestustes mainib:
Juba tsaariajal oli olnud Paides mingi kino. Jutu järgi võisid koolipoisid tookord kinos käia ainult salaja. See tähendas ka seda, et enne kinno minekut tuli end veidi grimeerida ja nõnda oli kinos käimine omamoodi elamus. Kino oli karskusseltsis “Idu”. Tol ajal lastud pilt ekraanile lina tagant mitte üle inimeste peade. Iga tummfilmi etendust saatnud üks kohalik viiulikunstnik Kikas. Võis arvata, milline see kogu kinoelamus olla võis.
Apollos näidati päevas tavaliselt kahte filmi – üks naljafilm, teine tõsisema sisuga. Võis juhtuda sedagi, et toda põhifilmi rahvas vaatama tulla ei soovinud. Paides oli alati saal rahvast täis. Filmide pealkirjad olid sellised, mis vaatama kutsusid. Mul on meeles, et ühe pealkiri oli “Kui mask langeb”. Aga selle filmi juures pidi tingimata naljapilt ka olema, sest taoline pealkiri tõenäoliselt rahvast vaatama ei meelitanud. Aga kui tuli sellise pealkirjaga film nagu “Pariisi patu-urgastes”, siis enam naljapilti lisaks vaja ei olnud. Seda läks Paide publik rõõmsalt vaatama ja saal oli täis. Naljapilti lisaks ei vajanud loomulikult ka sellised filmid, kus mängisid Pat ja Patasson, ka kauboifilmid, kus kaasa tegid Tom X ja teised kanged mehed. Olgugi, et need filmid naljapilti ei vajanud, vajasid need klaverisaadet. Olid ju tol ajal tummfilmid. Kauboifilmides tulistati üsna tihti. Selleks oli klaverimängijal käepärast kärbsepiits. Nii kui ekraanil pauk käis, nii plaksatas temagi kärbsepiitsaga vastu klaveriäärt. Saalis vilistati, trambiti ja naerdi ja kui olid mõned magusamad kohad, siis matsutati suuga. Kogu see tolleaegne kino oli igavene põnev ja tore värk.
Ka kogu nõukogude aja oli selles Laia tänava majas Paide ainus kino, mis kandis nime „Aurora“, aga seda mitte Peterburis seisva laeva nime järgi, vaid parteikomitee esimese sekretäri abikaasa Aurora auks. Kas see tõele vastab, ei tea, aga sellist lugu on räägitud. Pärast omandi tagastamist lõpetas kino seal tegevuse, oli mõnda aega kauplus ja mängutuba, kuid hetkel seisab kasutuseta.
Kohe kino kõrval asus teinegi Paides üsna tuntud seltsi esindushoone – Paide Vabatahtlik Tuletõrje Selts, aastast 1879. Selts loodi linna kaitseks, sest 19. saj Paide puithoonestus kujutas suurt tuleohtu. Vabatahtlikest moodustati ronijate, pritside, veemeeste, korrapidajate ning päästjate jaoskonnad. Linn ehitas tuletõrje tarbeks turuplatsile ka eraldi kaevu. Esialgu puudus seltsil ruum oma tehnika hoidmiseks. 1880. aastal valmis seltsi pritsikuur, mille projekteeris laudseppmeister Gustav Leinberg, kes oli tuntud väljarändamise propageerija prohvet Maltsveti poeg.
1906. aastal avati pidulikult uus kivist pritsikuur. Seltsi liikmed olid üsna kultuurilembesed. Juba 1907. aasta Paide esimesel laulupeol osales nende orkester uute uhkete puhkpillidega. Vabadussõja möödudes algas seltsi õitseaeg. Viimane juurdeehitus valmis veel 1932. Laial tänaval tegutses tuletõrjeühing kuni 1972. aastani. Neljakandilist torni uuendati ja laiendati 1990ndate aastate lõpul. Selle tulemusena kaotas torn oma esialgse eheda väljanägemise. Pritsimaja puust osa esifassaadil on säilinud kahe poolega kaarjas uks, kiviosas olid garaažid tuletõrjeautodele.
Kõrget torni, nagu ka tänapäeval, kasutatakse voolikute kuivatamiseks. Kui tullakse väljakutselt, vinnatakse – nüüd küll mitte enam käsitsi – vooliku üks ots torni tippu ja nii rippudes valgub vesi välja.
Kuna kunstnik Ants Viidalepa isa oli aastaid Paide tuletõrjeseltsi pealik, on temalgi midagi meenutada:
Pritsimehed olid üks väga arvestatav ja pikkade tavadega organisatsioon tolleaegses Paides. Kui suvel oli tulemas pritsimeeste aastapäev või mõni suurem püha, siis pidi kiiver ikka läikima. Mäletan, kuidas ma istusin köögiuksel ja nühkisin kiivrit. Mulle anti kätte üks pudel, mille peale oli kujutatud “Sidool” ja hästi pehme lapp. See oli tükk sametit ja sellega löödi kiivrile viimane lihv peale.
Mundri nööbid lükati ka läikima. Selleks oli lauatükk, millel väikesed vahed sees. Nööbid aeti sellesse ritta ja siis oli nööpe ühekorraga kergem nühkida.
Mäletan sedagi, et vanaema toimetas oma toimetamisi, käis seasöögiämbriga edasi-tagasi ja laulis. Mulle ta ikka vahepeal ütles, et mis sa tast nii kaua nühid, et see läigib ju nagu Moosese pale. Aga mina leidsin ikkagi, et tuleb veel nühkida.
Pritsimeeste peod said alati alguse linna keskväljakult pikkade kõnedega, orkestri mänguga ja lõpuks suunduti Mündi metsa, kui jätkus algul tegevust kogu perele, kuid pärast südaööd, kui naised lastega koju olid läinud, algas „tõeline pidu“, mille tulemusena oli järgmisel päeval pritsimeeste lömmi löödud kiivrite rivi taastamiseks Tibbo sepikojas.
Tuletõrjehoone ja Ühenduse seltsimaja taga oli juba 1950ndatel aastatel spordiväljak – korv- ja võrkpalli mängimiseks, mis talveks muutusid linna liuväljaks. Seal mängis õhtuti muusika, sai laenutada uiske ja oli koht igaühele, kuhu talvel sümboolse hinna eest aega veetma sai minna.
Laia tänava algus. Kunagi aastasadu tagasi sai Laialt tänavalt otse Paide ordulinnusesse. Nii et tegemist on väga vana tänavaga. Kui rääkisime ennist “Apollo” kinost, siis keskajal asus selle koha peal maanteekõrts. Vallimäele ega ordulinnuse varemeisse meie retk hetkel ei suundu, aga olgu öeldud, et see 13. sajandil ehitatud linnus oli omal ajal Eesti üks olulisimaid ning tõenäoliselt ka üks põhimaanteede ristumispunkte. Strateegiliselt oluline linnus oli magusaks saagiks erinevatele võimudele ja vägedele. Ligi 400 aastat kestnud ordulinnuse hiilgeaeg sai otsa 17. sajandi keskel, kui sõdades kannatada saanud ja vanamoodne kindlus kustutati linnuste nimekirjast. Täna asub kunagise võimsa ordulinnuse müüridel ja vallidel eelmise sajandi lõpus taastatud vallitorn, kus asub Eesti ajalugu tutvustav Ajakeskus Wittenstein.
Vaatame veel ringi. Edasi tuletõrjehoonest on väike pargiala, mis algselt oli Saksa kalmistu. II maailmasõja ajal oli koolimajas (praeguses kohtumajas) välihaigla ja hukkunud maeti samasse kõrvale. Vene ajal muudeti ala pargiks, et hauakohti poleks märgata ja istutati suured lilleklumbid. Paidelased aga teadsid, mis sellel kohal asus, seal ei liigutud ja park kaotas peagi oma väärtuse ning muutus lihtsalt haljasalaks.
Kui 2000ndate aastate algul tulid siia Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu liikmed, kaevasid nad välja palju säilmeid ning leidsid ka identifitseerimismärke (nt poolringid numbriga, mis iga Saksa sõjamehe nime tähistas) ja viisid need Viljandisse ühishauda ümbermatmiseks.
Tuletõrjeseltsi maja ja pargi vahele jääb teest eemale vasakule endine kirikupastoraadi hoone, mis asus seal alates 1650. aastast. Kirikumõisa maja hoidis korras kogudus. Põhjasõja ajal 1703. aastal hooned hävisid. Uus pastoraadihoone valmis pool sajandit hiljem.
Paide pastoraadis on elanud ja töötanud linna kultuurielus olulist rolli omanud kirikuõpetajad Carl Gotthard Hammerbeck, Engelbrecht von Tiesenhausen (1835-1886), Carl Rall (1859-1924), Gustav Pärli (1889-1956) jt. Pastoraadi juurde kuulus suur õunapuuaed, mis 1940. aasta talvekülmadega hävis. Majandushooned ei ole säilinud.
Maja riigistati pärast sõda ja selles paiknes raamatukogu, hiljem Paide arvutusjaam, mõnda aega Paide Kolhooside Ehituskontori klubi ja seejärel Jehoova tunnistajate Kuningasaal.
Viimaste aastate kapitaalremontide käigus on hoone sise- ja välisarhitektuur ning algne ruumilahendus tundmatuseni muutunud. Hoone on eravalduses, taastatakse juba pikemat aega kohvikuks ja hosteliks.
Märkamatult oleme jõudnud Tallinna tänavale, mis on üks Paide peatänavatest. See ei ole kaugeltki linna kõige vanem tänav. Linna asutamise ajal jäi suurem osa sellest praegusest tänavast linna piiridest välja. Praeguse Tallinna tänava algust (keskväljakust kuni Kitsa tänavani) nimetati Pikaks tänavaks ning oli teisel pool turuplatsi kulgeva Pika tänava pikendus.
Seisame endise kohtumaja, vahepealse algkooli hoone juures, mis täna jälle algset ülesannet täidab. Kahekorruselist, kõrge kelpkatusega varaklassitsistlikus stiilis ehitatud kivimaja Laia tänava nurgal võib pidada üheks esinduslikumaks Paides.
Hoone autoriks oli kubermanguarhitekt Johann Caspar Mohr ning see valmis 1789. aastal. Arhitekt Mohri projekteeritud on ka Stenbocki maja Tallinnas ning tema juhendamise all valmis Palmse mõisa peahoone ümberehitus.
Kohtuhoones oli umbes 20 ruumi ja see mahutas kõiki kreisilinna ametiasutusi – kreisikohtu kantselei, ooteruum ja istungisaal, linnafoogti kantselei, riigiraha hoiukoht rentei, kassa ja arhiiv. Siin olid ka vahitoad ja mõned vangikambrid. 1920ndatel kohandati hoone arhitekt Tõnis Mihkelsoni projekti järgi linna algkooliks. Hoone kirdenurka ehitati juurde kahekorruseline tiib jalutuskoridori ja klassiruumidega, õueküljele aga uus poolkaarjas trepikoda ning muudeti peakorruse ruumijaotust.
1978 liideti varasemale juurdeehitisele arhitekt Merike Kordemetsa projekteeritud saal-võimla ja klassiruumide plokk. Aastail 1999–2000 maja renoveeriti ning nüüd töötab majas Paide kohtumaja ja mitmed riigiasutused.
Tallinna tänaval on säilinud mitmeid vähemalt sajandi vanuseid hooneid. Siit on ka kaunis vaade raekojale ja keskväljakule, kuhu peagi jõuame.
Kohe kohtuhoone kõrval on endine 1930-ndate aastate kaupluse hoone (Tallinna tn 16), mis kuulus perekond Leithammelile, kelle tütred olid Paides tuntud kultuuri- ja käsitöötegijad. Kaupluses müüdi kõike peale toiduainete. Nõukogude perioodil oli maja üks kardetavaid linnas. Nimelt asus selles sõjakomissariaat ja julgeolekukomitee töötaja. Praegu on maja eravalduses.
Tallinna tänav on täis ajalugu. Vaatame järgmistes peatükkides mõnda hoonet lähemalt.
Üle Tallinna tänava jääb üks esimesi Paides restaureeritud hooneid, õigem oleks öelda – uuesti üles ehitatud, sest tolleaegne 1980-ndate aastate restaureerimine seisnes selles, et maja lammutati maani maha, laoti betoonplokkidest üles ja väljast jäeti vähemalt sajandivanune mulje. Algselt oli see maja ka kohaliku restaureerimisvalitsuse keskus, praegu kohviku Treeger päralt, mille kringlid ja saiakesed on üle linna tuntud.
Maja siseõu on mõnus ja hea akustikaga koht kontsertideks ja teatrietendusteks, samast saab edasi Vallimäele. Maja taga asub aga paekivist magasiait, mis ehitati 1789. aastal samaaegselt kohtuhoonega. Algselt oli see linna viljaait ja vangla, ühes osas kreisiarst Carl Hermann Hesse lahkamiskamber, hiljem lihtsalt kaubaladu, millest ühte osa kasutas 1930-ndatel ka Kaitseliit oma varade hoidmiseks, ja lõpuks… ööklubi.
Järgmine, kahekordne kivihoone aga on seotud meie kultuurilooga. Ka siin olid I korrusel Eesti Vabariigi ajal kauplused – Trantmanni kompveki-, biskviidi-, pagari- ja kondiitritööstus, kus valmisid Paidele nime teinud kommisordid. Vähe teatud fakt seondub aga kondiitritööstuse ja väikese kommivabrikuga. Teada on, et siin toodeti ploomi- ja maasikakaramelle, kuid eriliselt olid hinnatud šokolaadikommid, mis kandsid nimetust „President“.
Legend räägib, et president Konstantin Päts laskis siin valmistada erilisi komme, mida poest saada polnud, kuid mis kõik leidsid tee otse Kadriorgu. Vaid Pätsi loal jagati neid vastuvõttudel ja Eesti Vabariigi aastapäevapidudel.
Teisel korrusel oli ühel pool korter ja teisel kommivabrik. See korter on olnud lapsepõlvekoduks tuntud Eesti heliloojale ja pillimehele Raimond Valgrele. Tema õigeks perekonnanimeks oli Tiisel (nime muutis ta 1937. aastal).
Raimond Valgre sündis 1913. aastal Riisiperes Raplamaal. Aasta hiljem tuli perekond elama Paidesse. Tema isa Johannes Tiisel oli pärit Järvamaalt, Esna vallast ning Paide kodumaja esimesel korrusel pidas ta väikest saapatööstust. Pereelu ei klappinud ning vahepealsetel aastatel elas tulevane muusik oma emaga Raplas. Paidesse naasnuna jätkas ta kooliteed Tallinna tänav 18 asunud algkoolis. Siin alustas ta ka oma klaveriõpinguid. 
Neljanda klassi lõpetas Raimond Tiisel juba taas Raplas, sest pere kolis poole õppeaasta pealt Paidest ära. Kuna isa jäi elama Paidesse, sidus noort Valgret siiski midagi ka Paidega. Paide Vallimäele on ta pühendanud ühe oma luuletuse ja säilinud on foto, kus Valgre poseerib Vallimäel oma noorpõlve armastatud neiuga. Paides elas ka tema onu Eduard Tiisel, kes tegeles samuti kingsepatööga.
Raamatus “Muinaslugu muusikas” on avaldatud Raimond Valgre autobiograafiline koomiks, kus on mainitud ka Paides elatud perioodi – tema ühel joonistusel on kujutatud Paide vallitorni ja kirikut. Valgre on Paide Vallitorni skitseerinud ka ühes oma luulevihikus, mis asub Teatri- ja Muusikamuuseumis.
Kaasajal asub kunagises kommivabriku hoones Paide politseijaoskond. Ruumide lahendust on muudetud, kuid välisvaade on jäänud üsna sarnaseks algsega.
Järgmine madal puitmaja on ehitatud 19. sajandi keskel ning olnud äri- ja kauplusehoone. 20. sajandi algul kuulus maja üle tänava asunud ladude omanikule Karl Johansenile ning selles asus teemaja. Maja vahetas korduvalt omanikku ning omariiklusperioodil oli selles ka karskusseltsile „Idu“ kuuluv kõrgema järgu restoran ja teemaja. Seda peeti Paide üheks esinduslikumaks. Teemaja asus selles ka nõukogude ajal.
Legend räägib, et kui Georg Ots Paides esinemas käis, olevat ta alati soovinud sellesse teemajja minna, kuna seal olevat maailma parimad saiad. Täna tegutseb majas pesumaja.
Heidame pilgu korraks ka vasakule teepoolele. Tallinna 13 maja kõrvalt läheb tee Vallimäele, mida mööda liikus 1920ndatel laulupeo rongkäik. Kui aastal 1932 valmis uus lauluväljak rahvamaja taha, hakkasid peod toimuma seal. Vallimäele jõudsid laulupeod taas 1960ndate I poolel.
Selle sammastega maja kõrval on hooned, mis seonduvad endise kaupmehe Karl Johansoni aitadega, nõukogude perioodil oli majas Teede remondi- ja ehitusvalitsus. Kaasajal sai majast 90ndate lõpus noortekeskus.
Punastest tellistest hoone valmis 1907. Kaupmees Karl Johansen oli teistest siinsetest kaupmeestest erinev – lisaks kodumaisele toodangule müüs ta ka välismaist kaupa, mida ise otse sealsetelt äripartneritelt tellis.
Paide Säästva Renoveerimise Infokeskus ja Wabalinna maja alustasid neis hoonetes tegevust 2008. aastal ning lõpetasid 2019. Ka Arvamusfestival toimetas selles hoones mitu esimest aastat. Hetkel on kompleks rekonstrueerimisel, et avada Ajakeskuse Wittenstein ja Järvamaa muuseumi interaktiivne tegevuskeskus.
Mõlemad hooned hakkavad külalisi teenindama ainulaadse tegevuspõhise elamusmuuseumina. Eriline tähelepanu on 19. sajandi eluolul väikelinna näitel. Uus muuseumikompleks valmib 2021. aasta lõpuks.
Liigume edasi Keskväljaku suunas. Ületanud Kitsa tänava, oleme jõudnud maja juurde Tallinna tn 6, mis on endine poeglaste kool, aga kus on asunud ka Järva Maavalitsus, Paide polikliinik ja lühikest aega muusikakool. Tänane Paide Muusikakool asub selle maja taga, sissepääsuga nii Kitsalt tänavalt kui ka hoovist Tallinna tänava poolt. Hoones tegutseb autovaruosade ja kirjatarvete kauplus.
Jalutame majast mööda ja peatume. Hoovist paistab muusikakool ja taamal Väike-Aia tänav. Edasi näha olev plats kuulus kunagi Tallinna tänav 4 hoonele. See põles maha 1990. aastal.
Hoovi nurgas aga väärib tähelepanu üks omapärane paeskulptuur – kass ja hiirelõks. Ka see asub kunagise elumaja vundamendil. Taiese valmistas Jaan Massi aastal 2002, ametliku nimega „Hiirepüüdja“. Nutikamad on selle ümber nimetanud „Kaasaja ärimeheks“. See on üks enam kui 100-st paeskulptuurist Paides. Perioodil 1993 – 2013 peeti Paides paepäevi, kus kunstnikud eri maadest tegid Raplamaalt Orgita karjäärist kohale toodud paelahmakatest erinevaid skulptuure. Neist enamus jäi Paide linnaruumi.
Üle tänava jäävad aga olulised hooned. Posti tänava alguses vasakul on kahekordne puitmaja, milles asus raamatukauplus, kus müüdi ka kohaliku, Leesmendi kirjastuse trükitud raamatuid. Muide, Leesmendi kirjastuse trükikojas trükiti ka 1918. aastal Eesti iseseisvusmanifest. Kui enamus trükitud manifeste on kaduma läinud, tuli üks originaaleksemplar ilmsiks Leesmendi maja kõrvalhoone pööningult Pärnu tn 70. See on nüüdseks Järvamaa muuseumi kogus. Raamatukauplus kolis hiljem, 1960ndatel Väike-Aia tänavale.
Seal sadakond meetrit edasi paremal on väike parkla, mis on üheks põhiliseks sissepääsuks Vallimäele. Just selle Vallimäele viiva trepi esisel platsil oli kunagi madal maja, kus sündis näitleja Ita Ever ning kooliajal elas näitleja Endel Simmermann.
Sealt edasi jääb 1910. aastal avatud Paide Tütarlaste Gümnaasium, alates 1924. aastast ühisgümnaasium. Lühikest aega asus majas ka linnapea Oskar Brasche ja kiriku eestseisja härra Stackelbergi eestvõttel Saksa Tütarlaste Eragümnaasium, mida pidas ülal Saksa Kooliselts. Koolina oli maja kasutusel kuni 1963. aastani. Seejärel oli seal Pioneeride maja ja huvikeskus ning viimasena kuni 2001. aastani raamatukogu. Hoone on seisnud aastaid kasutuseta, kuid nüüd plaanib riik selle renoveerida Paide riigigümnaasiumi uueks hooneks.
Märkimist väärib Parkali tänava poolne otsasein. Sinna on kooli ajal kirjutanud oma autogrammid enamus gümnaasiumi lõpetajaid. Viimased allkirjad on aastast 1963. Just siis lõpetas selles majas tegevuse kool. Allkirjad on kirjutatud hariliku pliiatsiga, kuid üllatavalt hästi säilinud.
Kui kiriku taguse parkalani jalutada, leiab paremal muruplatsilt ühe omapärase paetaiese. Valmis see 1999 ja kannab nime „Tasuta“. Nimelt asus tol ajal seal linna avalik tasuline käimla ja vastuseks sellele sündis lõbus taies.
Põneva ajalooga on väikesel kõrgendikul olev hekiga piiratud roheala Tallinna tänaval pubi “Nii ja naa” taga. Nimelt püstitati sinna endise, sõja ajal hävinud maja varemetele Stalini kuju. Paides, muide Lenini kuju polnudki, selle eest rajati aga veel 1970-ndate lõpus Lenini graniitkuju tolleaegse Türi linnavalitsuse ette.
Naljakas lugu juhtus 1953. aasta sügisel – ajal, mil Stalini kujud tuli hävitada. Paide oli antud korraldus teha seda öisel ajal, kui rahvast vähe liikumas. Ühel neljapäeva hilisõhtul, kui hakati kuju maha võtma, läks aga kõik vastupidiselt plaanitule. Umbes samal ajal lõppesid täiskasvanute koolis aga tunnid ja nõnda oligi Stalini maha võtmist uudistamas vähemalt poolsada inimest. Loomulikult levis teave ja sealne tegevus linnarahva hulgas kiiresti. Milline oli karistus neile, kes selle tähtsa fakti unustasid, pole teada, kuid aastaid hiljem rääkis üks vanahärra, kes oli üks töö tegijatest, kuhu Stalini kipskuju pea on peidetud – kuhugi kooperatiivi lao trepialusesse Tööstuse tänaval. Võib-olla lebab pea siiani seal.
Platsi kõrval on üks Paide vanematest majadest, kus olevat olnud Ants Viidalepa mälestuste kohaselt asunud kunstnike peatuspaik ja kunstipood.
Roheala on täna sageli kasutusel Arvamusfestivalil
Haljasala paremal u 1990.
Jätkame liikumist Keskväljaku suunas. Pärast “Hiirepüüdja” skulptuuri on järgmine maja, Tallinna tänav 2 seotud Paide meditsiini, kultuuri- ja valitsemislooga. See on vana Paide apteegi maja.
Ühekordne poolkelpkatusega maja asub Paidele iseloomulikult piklikul krundil, mis ulatus algselt välja Väike-Aia tänavani. Maja ehitusaastaks on 1775, kuid seda on vähemalt kolmel korral oluliselt ümber ehitatud. Säilinud on maja alune originaalne võlvkelder. 1990. aastal kõrvalmaja põlengus said fassaadi originaaldetailid kannatada ja asendati remondi käigus.
Seni teadaolevalt asutas esimese Paide apteegi 1769. aastal Danzigi lähedalt pärit Johann Joseph Meckin (1740-1794). Apteek lõpetas siin tegutsemise alles 1971. aastal, kui avati uus apteek Vee tänaval, mis on seega ajalooliselt omaaegse apteegi järglane.
Kõige põnevam ja kultuurilooga seonduv algas 1819. aastal, kui Paide linnaarst tegi Haapsalu apteekrile Oskar Wilhelm Braschele ettepaneku asutada Paidesse uus apteek, kuna endine pidaja oli apteegi pidamise unarusse jätnud. Brasche võttis ettepaneku vastu ja asutas Paidesse oma apteegi. Braschede perekond on etendanud märkimisväärset osa Paide kultuuriloos. Johann Heinrich Brasche asutas Paides Venemaa esimese tikuvabriku ja rajas puukooli, kus aretas mitmeid külmakindlaid õunasorte. Tema poeg Franz Rudolf Brasche asutas Paide linna raamatukogu, pojapoeg Oskar Wilhelm Brasche oli farmaatsiateaduste magister, juhtis pikki aastaid linnaraamatukogu, oli üks muuseumi asutajatest, tegi kirjanduslikke katsetusi ja andis välja ajalehte „Paide Teataja“. Aastatel 1902-1918 oli ta Paide linnapea.
Oskar Wilhelm Brasche sündis Paides 11. veebruaril 1865 baltisaksa perekonnas. Tema isa oli teist põlve Braschedest apteeker Paides. Ta sooritas sooritas Tartu Ülikoolis proviisorieksamid cum laude ja farmakoloogiamagistri eksamid. Enne lõplikku asumist Paidesse töötas Brasche Varssavi ja Sankt-Peterburi apteekides. 28-aastaselt võttis Oskar üle isa apteegi ja linnaraamatukogu Paides ja jätkas nii perekonna traditsiooni.
1898 valiti ta Paide linnavolikogu liikmeks ja neli aastat hiljem 12 aastaks Paide linnapeaks. 1904. aastal toimus Järvamaa Muinasasjade Alalhoidmise Seltsi asutamiskoosolek ja pooleteise aasta pärast avas muuseum uksed. Seltsi ja muuseumi töösse olid haaratud kõik Braschede perekonna liikmed. Ajaloohuvi ajendas Braschet ka Vallitorni taastama, mis valmis 20. sajandi algul.
Raamatukogu juhtis Brasche ligi 35 aastat. Näiteks 1906. aastal oli raamatukogus 1903 raamatut, neist 364 eestikeelsed. Raamatuid laenutati mõistagi apteegis.
1912. aastal valiti Brasche IV Riigiduumasse Eesti linnade esindajana. Sellega seoses oli tal kaks korda au olla kutsutud Talvepaleesse, kusjuures Tema Majesteet kõnetas teda ja ta tohtis keisrinnal kätt suudelda. Riigiduumas valiti ta tervishoiukomisjoni, kus apteekide reformi ette valmistati. 20. sajandi alguse sündmuste tulemusena vabastati ta 1914. aastal linnapea ametist. Tagasi Paidesse tuli ta lühikeseks ajaks koos saksa vägedega ja määrati ka uuesti linnapea ametisse, kuid peale sõja lõppu otsustas ta koos perega Eestimaalt lahkuda. 1926. aastal reisis Oskar Brasche korraks koos perega Eestisse. Ta müüs ära siinse kinnisvara ja viis Saksamaale kaasa osa mööblit. Saksamaal valis Brasche elamiseks Paide sarnase väikelinna Baierimaal, ta suri 1954. aastal 89-aastasena.
Oskari õdedest-vendadest jäid Paidesse elama õde Sophie, kes oli tütarlastekoolis õpetaja ja abiellus õllevabriku omaniku August Stammiga. Õde Adele pühendas end kaupmehe elukutsele ja oli aastaid Paides Hermann Kulli kaupluses osakonnajuhataja valmisriiete osakonnas. Õde Helenel oli Paides väike erakool vanemate majas, kuid peale nende surma õiendas ta 35-aastasena apteekriabilise eksami ja asus tegutsema venna apteegis. Vend Viktor oli apteeker Moskvas ja jäi sinna ka pärast revolutsiooni. Vend Nikolai Konstantin oli tehniliste huvidega, temast sai laevaehitusinsener Riias ja hiljem Saksamaal.
Aastatel 1900-1912 andis Oskar Brasche oma kuludega välja ajalehte “Paide Teataja”. Leht ilmus vene, saksa ja eesti keeles. Artiklid ei olnud tõlgitud, vaid erineva sisuga. Kuna teise rahvuse keelest eriti aru ei saadud, olid pealkirjad ja teemad samad, kuid sisu kirjutatud nii, et see vastava rahvuse esindajat ei solvaks. Ajaleht ilmus kaks korda kuus ja annab tänaseni põhjalikku teavet elust Paides 20. sajandi algusaastatel.
Linnapea ametiga oli traditsiooniliselt seotud ka kiriku koguduse eestseisja amet. Seoses sellega tegeles Oskar kiriku ümberehituse ja sepisaia püstitamisega. Aastatel 1909-1910 tehti kirikule suuremad juurdeehitused – uus altariruum idaossa, sissekäik kirikusse, ruum oreli jaoks jne. Kiriku lõunapoolse külje altari poolt esimene aken on Brasche perekonna annetus Paide kirikule, millega tähistati sümboolselt perekonna saja-aastast Paide perioodi. 30-harulise kroonlühtri annetas kirikule Oskari onu, rentmeister Wilhelm Brasche.
Planeeriti ka kirikust 2 km kaugusele jääva Reopalu surnuaia juurde viiva pärnaallee istutamist.
Oskar Brasche linnapeaks oleku aeg oli linnale edukas, sellesse aega jäävad suured ettevõtmised nagu Paide-Türi haruraudtee ehitamine Viljandi-Tallinn liinil, linna karjamaade ümberjagamine, et maad otstarbekamalt kasutada; kesklinna tänavate kõnniteede katmine paeplaatidega, tänavate valgustamine gaasilampidega ning linnavalitsuse kolimine Turuväljaku ääres seisvasse esinduslikku ühekordsesse kivimajja, tulevasse reakotta.
Aastal 2000 sai tuntud apteeker ja linnapea omale vahakuju, mida eksponeeritakse Järvamaa muuseumis.
Paide apteek Tallinna tänav 2
Oskar Brasche vasakult esimene 1911
Oskar Brasche enne ekspositsiooni üleandmist Järvamaa muuseumile u 1911.
Brashe vahemikul 1900 – 1913. Eesti Tervishoiumuuseumi foto.
Märkamatult oleme jõudnud Paide linna südamesse – Keskväljakule, endise nimega Turuplatsile. See on olnud aktiivne paik sajandeid – üritused, laadad, turg, paraadid ning alati ümbritsetud äridest. Keskväljaku ümber asusid linna tähtsaimad kauplused ning elasid jõukamad inimesed. Keskväljak on alati olnud Paide linna süda ning elu käis ümber selle.
Paide oli linnana väga kompaktne ning kasvas sissepoole, kuna ümber linna olid Mäo mõisa maad ja polnud võimalik väljapoole kasvada.
Ka kunstnik Ants Viidalep on öelnud, et “Paide turuplats oli niisugune tähtis koht, mida sakslaste eeskujul võis nimetada ka maailma keskpaigaks. Sellel turuplatsil ja ümbruses keerles kogu tolleaegne Paide linnaelu.”
Paide Keskväljak on üks vanemaid keskaegse planeeringuga säilinud keskväljakuid Eestis.
Keskväljak on selle koha peal olnud keskajast saadik, küll pole ta alati olnud nii suur – esialgne väljak asus umbes praeguse raekoja ning lipuväljaku keskjoone vahel. Teine pool, mis jääb kiriku poole, oli kuni 18. saj keskpaigani kalmistu.
1960ndatel oli väljak ümbritsetud veel ainult väikestest puumajadest, ainult kirik ja raekoda olid teistest üle.
Keskväljakul on asunud kaks kaevu erinevate kohtades. Neist esimene asus sajandeid raekoja ees oleval alal. Selle kaevu taastamisest on juttu olnud näiteks 60-70ndate dokumentides. Teine, uuem kaev rajati 19. sajandil kohta, mis asub lipuväljaku Kuma Foto poolses servas. See aeti kinni 1930ndatel, kui hakati maasse kütusemahutit kaevama. Bensiinijaam asus siin Keskväljak 18-19 majade ees.
Eelmise sajandi esimestel kümnenditel hakkas Keskväljaku keskele tekkima haljasala moodi plats, kui tuletõrjekaevu ümber betoonääris ja selle ümber külvati muru.
Keskväljak kandis nõukogude ajal “21. juuli” väljaku nime. 1950-ndatel aastatel rajati keset keskväljakut muruplats puudega. Praegu on sellest kujunenud arvestatav osa südalinna haljastusest. Väljak kaeti ka asfaldiga. 1996. aastal avati siin Paide lipuväljak.
Täna on Keskväljak kui inimeste kokkusaamiskoht taas päevakorral – mitmeid suvesid on linn korraldanud väljakul linnaruumi eksperimenti ehk lubanud inimestel taas platsile aega veetma tulla ning sõidukite ringristmik on sel ajal suletud olnud. Ka on selgunud Keskväljaku arhitektuurikonkursi võidutöö – seda, kas ajalooline linnaplats saab tulevikus uue näo, näitab aeg.
Paide Püha Risti kirik on Järvamaa noorimaid, praegune hoone pärineb aastast 1848. Kirik on Paides olnud aga juba 13. sajandist, algul ordulinnuses, pärast all-linnas. Viimane ehitati oletatavasti 16. sajandil, mis hävis korduvalt nii Liivi kui ka Põhjasõjas 1703. aastal.
Uus kirik valmis umbes 70 aastat hiljem 1786 pärast 15 aastat kestnud ehitustöid. Kiriku ja torni müürid ehitati paekivist, kuid lagi ja torn olid puust. Torn ehitati mitte kiriku lääne-, vaid lõunaküljele, et siduda linna turuväljak ja kirikuhoone ühtseks tervikuks. Seetõttu on Paide Püha Risti kirik ainulaadne mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas.
Tulekahjus 1845. aastal sai kirik tugevasti kannatada. Selle taastamiseks toimus korjandus, kuhu ka keiser Nikolai I annetas 500 rubla.
Kiriku altarimaal „Kristuse taevaminek” on aastast 1848 ning selle on maalinud Nikolai von Baranoff, kes võttis eeskujuks Carl Timoleon von Neffi töö. Altari ümbrise kujunduse on teinud Paide Gümnaasiumis joonistusõpetajana töötanud kunstnik August Roosileht. Ants Viidalepa mälestustes on lugu sellest, kuidas August Roosileht oli inglite nägudena kasutanud nii Paide linna tuntud tegelasi paremal pool ja vasakul koolmeistreid, kellega tal kõige parem läbisaamine polnud. Nimelt oli tol ajal koolis õpetajatena töötanud 6 vanatüdrukut, kes noort veel vallalist kunstiõpetajat tihti noominud. Ja ühel päeval, kui taas õpetajate toas talle moraali loeti, otsustas kunstnik need kuus näoprofiili kiriku altari vasakpoolsete inglite nägudeks maalida. Mõned neist nägudest on linlastele siiani äratuntavad.
Kiriku torni paigaldati tunde lööv kell, mille 155 kg raskune löögikell asub tornikiivri keskosas. 19. sajandi lõpuaastail ehitati kiriku ümber raudaed. Selle kunagine raudvärav on tänaseni Reopalu kalmistu kabeli juurde viiva värava ees, mis 1970-ndatel aastatel sinna paigaldati. 1901. aastal soetati kirikule 8 Riias valmistatud vitraažakent.
Kiriku ristimisvaagen on Mäo mõisniku admiral Olaf von Stackelbergi ümbermaailmareisilt Filipiinidelt toodud merekarbi üks pool, teise annetas ta Apostlikule Õigeusu kirikule ja seda säilitatakse Järvamaa muuseumis.
Paide kirikus asub Eesti Vabadussõjas langenud koguduse liikmete mälestusmärk – epitaaf, mille on samuti kavandanud August Roosileht, ning mälestusmärk teenistuskohustuste täitmisel hukkunud politseinikele ja piirivalvuritele.
Kiriku peasissekäigu ees asuvad kõrvuti kaks kaske – arukase leinavormid. Kuna selline kooslus on Eestis haruldane, on siit võetud seemet aretustööks Luua puukoolis.
Täna on Paide Püha Risti kirikut renoveeritud mitu aastat. Tänu sellele on uue kuue saanud nii siseosa kui ka välisfassaad, tunde lööb automaatne kell. Kirik on ka populaarne kontserdipaik.
Paide raekoda asub otse kiriku vastas üle Keskväljaku. Algselt oli selle asemel ühekordne kivihoone, kuhu Oskar Brasche kolis linnavalitsuse 1913. aastal. Enne seda, 19. sajandil oli hoone ühe Paide kaupmehe koduks ja kaupluseks. Kirjanik Jaan Krossil on novell nimega “Michelsoni immatrikuleerimine“, milles ta kirjutab peategelase külastusest Paide kaupmehe juurde, kelle kodu ja pood asusid praeguse raekoja asemel.
Võib ka öelda, et Paide raekojast algas president Konstantin Pätsi poliitikukarjäär – nimelt valiti ta 1917. aastal Paide valijameheks, seejärel Järvamaa valijatekogu esimeheks, mis omakorda valis tulevase riigimehe oma esindajaks Eesti Maanõukokku.
Esimeseks Eesti Vabariigi aegseks Paide linnapeaks sai arhitekt Eduard Purfeldt. Nõnda tekkiski tal idee maja kahekordseks ehitada ja 1925. aastal oligi Paide linna südames hilisjuugendliku fassaadiga raekoda.
Kaua aastaid asus teisel korrusel Eesti Panga Paide osakond. Nõukogude aastatel oli teisel korrusel „õnnepalee“. Paide linnavalitsus tegutseb majas aga tänapäevani. II korruse esinduslik saal, mis kannab Eduard Purfeldti nime, mahutab kuni 150 inimest ning on jätkuvalt populaarne abiellumise koht.
Hoone renoveeriti 2008. aastal ning teenis Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominatsiooni. Sisekujunduse autor on Paide juurtega Annes Arro.
Paide linnapeadega on läbi aegade juhtunud naljakaid lugusid. Kunstnik Ants Viidalepp jutustab:
“Paides oli ülemuste ja alamate asi eriti teravalt välja kujunenud. Kui seal juba üks ülemus oli, siis oli tema üsna varsti Mätta – Mussolini või Tasku-Napoleon ja tema kujutas endale ette, et päris Mussolini on tema kõrval ainult üks kirbutsirkuse direktor.
Üks selline kohalik tähtis mees oli Sõnajalg, rahvasuus kutsuti teda Varsakabjaks. Tema tembud näitasid selgelt, et ta ei olnud tõepoolest kaugel sellest, et end Paide Napoleoniks pidada. Näiteks tegi ta linnapea Pärli ajal sellise tembu. Ta pani oma koerale ka nimeks Pärli. Kui ta kord koeraga jalutama läks, jõudis ta pooljuhuslikult ka linnamaja juurde. Kukkus siis seal oma koera sõimama: “Pärli, Pärli! Kus sa, kurat, kused, kus sa jalga tõstad! Kas sa siis ei tea, et see on linnamaja!” See oli rõõmus ja lõbus lugu ning pealtvaatajaidki jagus alati.”
Kohe raekoja kõrval Pika tänava nurgal on kaubatarvitajate “Iva” hoone, mis ehitatud 19. sajandi algul. Arhitektiks oli Johann Gottfried Mühlhausen, sama mees, kes andis ka Paide kirikule selle viimase ilme. Kaubatarvitajate ühisus „Iva“ asutati 1911. aastal ning sellest majast sai nende keskus ja kauplus.
„Iva“ kaubavalik oli lai. Müügis oli kõik eluks vajalik – põllutöömasinad, seemned, väetised, ehitusmaterjalid, tööstus- ja toidukaubad ning raamatud. Põllupidajatelt osteti põllusaadusi.
Ühisuse “Iva” tegevuse järglasena tegutseb seal Järva Tarbijate Ühistu kauplus „Majatarbed“.
Kirikust vasakule Vee tänava nurgale jääb Eesti kodu-uurimise rajajale August Wilhelm Hupelile (1727 – 1819) kuulunud maja, mis tähistatud infotahvliga. Praegu tegutseb hoones kohvik.
Hupelit õpime me kõik koolis. Ta oli 18. sajandi Liivimaa olulisemaid valgustajaid, publitsist, kodu-uurija, keelemees ja Tartu Ülikooli audoktor. Elu viimased 15 aastat – 1804 -1819 elas ja tegutses ta Paides, kus asutas tütarlaste kooli.
August Wilhelm Hupel sündis 1737. aastal Saksamaal Weimari lähedal ja suri 1819 Paides. Maetud on ta Reopalu kalmistule, hauakoht on arvatavasti II maailmasõja matuseplatsi alal. Mälestuskivi sai Hupel alles 1987. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi poolt.
Hupel kogus Baltimaade geograafia, ajaloo, halduse ja eluolu kohta rikkaliku ainese ning pani selle koos oma rohkem kui saja korrespondendi abiga mitmeköitelisse raamatusse.
Hupeli valgustuslikus vaimus koostatud suurteose “Topograafilisi märkmeid Liivi- ja Eestimaalt” tiitelleht
Koos kolleegi Peter Ernst Wildega andis ta välja ajakirja „Lühhike öppetus”, mis oli esimene eestikeelne ajakiri. See ilmus küll lühikest perioodi – ligi aasta aega korra nädalas. Hupeli ülesanne oli tõlkida tekstid eesti keelde.
Hupel on Baltimaade teatmekirjanduse alusepanija ja kodu-uurimise algataja. Tema teaberikkaid andmekogusid kasutatakse tänapäevani.
Keskväljak 8 hoone taastamine. Kuma Foto maja
Hupeli majast kiriku poole jäävas kõrvalmajas on Kuma Foto kauplus ja fotoateljee. See on ainus kesklinna hoone Paides, milles on säilinud mantelkorsten. Tõsi, seda kasutatakse pimikuna ja laoruumina. Aastaid asus siin aga üks Paide linnavalitsuse hoonetest. Omapärane on Vee tänava poole jääv siseõu, mida kasutatud ka kontsertide korraldamiseks.
Kui heita pilk kirikust paremale, siis on sealse omaaegse kaubahoovi asemel 1967. aastal valminud Paide kauplus ja restoran.
Paide RTK kauplus-söökla-restoran “Paide” 1968. a.
Viimase juurdeehituse käigus hävis 1970-ndatel ka ehe mantelkorstnaga maja. Lammutati ka kõrval seisnud kahekordne puunikerdustega kaunistatud hoone, milles asus August Kõrvitsa mütsikauplus. Selles majas sündis 1915. aastal helilooja ja muusikateadlane Harri Kõrvits, kes on tuntud näitleja ja muusiku Harry Kõrvitsa isa. Praegu tegutseb kohal Paide Konsumi kauplus.
Pika tänava algusesse jääb Paide esimese kreisi- ehk maakonnaarsti Carl Hermann Hesse (1802-1896) kunagine elukoht ja veidi edasi ka üks tema haiglatest Vainu tänaval. Kumbki neist pole säilinud, kodumaja asukohta märgib väike infotahvel.
Carl Hermann Hesse sündis Tartus 1802. aastal, õppis Tartu Ülikoolis arstiteadust ning käis Saksamaa haiglates kogemusi omandamas. Paidesse tuli ta 1830. aastal ja mõni aasta hiljem alustas tööd maakonnaarstina. Hesse jäi paidelaseks kuni surmani 1896. aastal. Ta on maetud Reopalu kalmistule.
Kultuuriloos jõutakse temani Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Hermann Hesse esivanemaid uurides, nimelt on C.H. Hesse kirjaniku ja luuletaja isapoolne vanaisa.
Carl Hermann Hesse lapselaps Hermann Hesse on maailmakuulus kirjanik ja Nobeli preemia laureaat. Üks tema tähtteoseid on romaan “Stepihunt”.
Värvika pildi 19. sajandi Paidest ning oma onust Carl Hermannist annab baltisaksa laulja, laulupedagoog ja kirjanik Monika Hunnius oma mälestusteraamatus “Minu onu Hermann”.
“Paide on väikelinn Eestimaal väikeste puumajade ja halvasti sillutatud tänavatega, rohtukasvanud turuväljaku, paljude aedade ning armsa külatüüpi ümbrusega. Linnakesest, mida kaunistavad suurejoonelised ordurüütlite ajast pärit varemed, voolab mööda Paide jõgi. Ühel linna tänavaist asus vana maakonnatohtri maja. Maja oli madal, kõrge kivikatusega, kollase õlivärviga võõbatud seinte ja valgete aknalaudadega. Lai madal kivitrepp viis tänavalt majja. Hoone oli pikliku kujuga, avar ja suure verandaga. Katus toetus valgetele puusammastele ning seda varjas hiigelsuur kastanipuu.
Verandalt sai astuda otse aeda. Aed oli nagu lillemeri. Seal õitsesid roosid, liiliad, kassinaerid, magusalt lõhnavad lillherned – viimane kui üks õilmitses oma imelises ilus. Aed koos lehtlate, loendamatute marjapõõsaste ja köögiviljapeenarde, muruplatside ning viljapuudega ulatus kaugele. Väike park vanade pärnade, kuuskede ja vahtratega ääristas aia tagumist külge. Kõrge laudtara eraldas aia tänavast. Elumaja oli vana ja seda oli aia roheluses raske märgata: seinte kollast värvi oli maha pesnud vihm ja pleegitanud päike. Kivitrepp oli kulunud.
Majarahvas võttis meid trepil vastu. Hõbehallide lokkidega onu vehkis mütsiga nagu üliõpilane ja hüüdis “Hurraa!”.
Tollase elu keskpunktiks oli ja jäi onu Hermann. Teda peeti omapäraseks ja ta oli seda. Ta ei häbenenud iial ise kusagile kätt külge panna. Haigetele viis ta tihti ise köögist potiga toitu. Ükskord jõudis ta visiidilt koju lõuna ajaks. Lauale oli tõstetud suur aurav supitirin. Kui söögipalve oli loetud, tõusis onu püsti, võttis supitirina ja astus sellega toast välja. Uksel pöördus ta ringi ja kohmas keeletuks jäänud perele: ”Täna peate rahulduma ühe käiguga.” Ta kandis aurava tirina üle tänava oma vaeste patsientide majja.
Ta oli särav kirurg; ta tegi julgelt ka kõige primitiivsemates oludes operatsioone. Uutest teaduslikest avastustest doktor Hesse eriti ei hoolinud. “Ma olen külatohter, mitte mingi õpetatud tähtis nina!” teatas ta rõõmsalt. “Mida ma olen õppinud, sellest jätkub mulle veel kauaks ajaks.”
Saksakeelsena on olemas raamat Hermann Hesse vanaisast. Eestikeelne tõlge on toimetamisel.
Aitäh, et Paide kultuuriretke ette võtsid! Loodame, et ekskursioon pakkus palju huvitavat, aga see on ainult väike osa põnevast Paide aja- ja kultuuriloost. Ole ka ise osa sellest – tule Paide Muusika- ja Teatrimajja kontserdile ja teatrisse või osale huvitegevuse töös!
PAMT soovib häid kultuurielamusi!
* * * * *
Tekst Tiiu Saarist
Fotod: Tiiu Saarist, Järvamaa muuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Maanteemuuseum, Viljandi Muuseum, majalood.weissenstein.ee, Eesti Rahva Muuseum, Tervishoiumuuseum, Virumaa Muuseumid SA
Vaata lõpetuseks Ühenduse Weissenstein 2012. aastal valminud filmi ajaloolisest Paidest.
